"Mamma Mia"
Päevasaare pealinna kohvikutuur
Hiidlaste suve tippsündmusel näidati vanakraami ja kodust hubasust, vihjates ka saarlaste haardele Gotlandist Vahemereni välja.
Augusikuu esimesel laupäeval, vahemereväärilises suvelõõsas oli hulk rahvast kogunenud Hiiumaa (Dagö ehk Päevasaare) pealinna südamesse. Oodati, et linnapea kuulutaks avatuks Kärdla suve tippsündmuse, kohvikutuuri. Püünele ei roninud aga tüse veteran, vaid hoopis noor mees, Kosovo ja Afganistani sõjaväljadel karastunud Georg Linkov. (Pähe tikkus mõtteseos, et erinevalt mõnest suurest linnast on väiksemate linnade peadeks tõstetud noored mehed, kellel näib jätkuvat energiat ja tahtmist asju õiges suunas liigutada. Jõudu neile vastu seismaks võimu ahvatlustele...)
Avamise käigus hakkas selguma ka kohvikutuuri olemus. Üritusel, mida korraldati Hiiumaa Turismiliidu juhi Ly Kauksi eestvedamisel nüüd neljandat korda, pakutakse viieteistkümnes väljavalitud paigas (enamasti koduaedades) päeva jooksul möödakäijatele kohvi, kosti ja värvikaid elamusi. Linnapea tervitas Kärdla kui „kohvilähkrite linna“ poolt kõiki Hiiumaa „teisi rahvusi“, kel on ajalooliselt välja kujunenud omad hüüdnimed. Näiteks teiseks suuremaks seltsinguks on Käina kandi „odratolgused“. Eks nimi tule eelistustest – õllevirdega harjunud maarahvas pidas saksikuma linnarahva kohvilembust peenutsemiseks ning nimetas nende lemmikvedelikku arvustavalt lehmamustaks. Rahvamassi tervitades loetles linnapea teisigi seltsinguid; kohal olnud palju "võsahiidlasi", aga kõige rohkem muidugi "suvehiidlasi", kes on läinud Hiiumaalt vaikust ja rahu otsima.
Kõik viieteistkümmend kohvikupidajat said linnapea käest oma paiga tähiseks ürituse sümboli – pitsilise päevavarju. Muide, päevavarjud oli pitsilise katte saanud ühe kohaliku proua käe all... Külalistele jagati legendiks linna kaardid, kuhu olid märgitud kõik 15 tulipunkti. Ning tasahilju hargnesid huvilised linna peale laiali. "Umbes kolmandik on omad, ülejäänud on külalised," hindab linnapea rahvahulka.
Miks siis 15? Kas rohkem tahtjaid ei ole? „On ikka, meil oli siin tihe konkurss, pakkujad pidid selge imago looma. Leiame, et rohkemaks neid paiku ka ajada ei saa, siis läheb hirmsaks traageldamiseks,“ põhjendab linnapea. Pigem on 15 juba selline kogus, mis vajab soojendust ja järelpidu. Nii alustaski päeva juba varahommikul Ave Alavainu kahetunnine „Kohvilähker“ ning lõpetuseks pakkus praamiootajatele lohutust „Krt, veel üks kohvik“ Heltermaa käsitöökaubamajas.
Kohvipaikades pakuti teatraalseid meeleolusid. Nukuteatri esisel liikusid haaremipükstes tilisevaservaliste rättidega neiud, kutsudes idamaisesse kohvikusse "Fattima". Ahvatlusteks kuld-kard, vesipiibud ja halvaa. Kohvikuks „Mamma Mia“ maskeerunud sadamakõrtsi ümber kaikus Kreeka muusika, maja ees tossavast välikatlast jagas kulbiga vehkides lambasuppi kreeka kokapoisiks maskeerunud Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik. Vetelpäästesadama esisel oli avatud kohvik „Vanamees ja Meri“, kus võrgukuhjade ja paadipõhjade vahel pakuti suitsulesta.
Vanavara austavatel hiidlastel oli igas hoovis välja panna põnevaid vanu tööriistu ja muud kodukraami. Mitmes paigas oli külastajatel teretulnud kätepesuvõimalus, vana aja moodi kauss pingil, kõrval kann veega, seep ja tikitud käterätik...
Terve Kopli tänav oli liitunud „Koolipapa perekohvikuks“, kandes seda austavat nime ajaloolistel põhjustel. Seal oli välja seatud Kevadet meenutavaid vanu kooliasju ja ka vana viiul, ühtlasi tõestati, et maja vana harmoonium veel täit häält teeb. Tihedas eeskavas tutvustati muusika kõrval ka koha ajalugu ja vanu koolimälestusi. Muusikahindajate hulgas oli näha ka pärishiidlast Erkki- Sven Tüüri.
Linna peal pakuti vanaemanostalgia kõrval ka isade nostalgiat – hambaarst doktor Jänes oli külla kutsunud Hundi ja sisse seadnud pelmeeni- ja teekohviku, lähedal bussijaamas oli avatud Кохвик Вакзал. Vanas elektrijaamas, kioskis "Patarei", pakuti jahutusvedelikke ja küpsiseid temaatiliste nimetustega nagu Jahe juhe, 4 wolti ja Elektrilöök... Ohtlikke küpsiseid krõbistamast leidsime ka „suvehiidlase“ Heiki Ernitsa, rääkimata sellest, et terve tuuri tegi kaasa „peaaeguhiidlane“ Hillar Mets.
Odratolgusedki (Käina rahvas) olid kohale tulnud, parki püstitatud telgid kandsid nime „Keina Maarahwa Kohwik“, lustiks klõbistas paar neidu seal kandleid. Aga kohvi asemel pakuti seal muidugi koduõlut, ube ja suitsusinki.
Saksikumat stiili esindas kalevivabriku-aegses Pikas majas kohvik „Parunite Balkon“. Ei puudunud ka trendikas ökokohvik "Kapsauss", kus lisaks kasulike taimede tutvustamisele määrati soovijate biomarkerit (bioolendi biotoiduskeemi) ning tehti massaaži.
Esmakordselt olid ühe kohviku üles pannud ka maarotid Pärnust, kes meelitasid oma mereäärsesse telki „Romantiline Rannatee“ kuivatatud tuulehaugide ja romantilise meeshäälega. Rahvusvahelisust ja ülemerehõngu tõid sisse paigad "Rootsi kohvik" ja „7 ühe hoobiga“, kellel teemaks 7 suuremat Läänemere saart. Tolles aias kõlas võõrkeelne laul ja skandinaaviapärane viiulimäng, vahele pajatas jutuvestja naabermererahvaste lugusid. Et kohvikulaupäev hiljem unenäona ei näiks, võis sealt koju kaasa osta näiteks purgi Gotlandi põldmarjamoosi. Hea on.
Loo autor Tahkuna tuletorni jalamil. Mõni hetk enne vabaõhuetenduse algust.
Tuulesaared. Theatrumi vabaõhuetendus Tahkuna tuletorni õuel
Teatrilava Tahkuna tuletorni õuel
Tahkuna tuletorn Hiiumaal
